Kriisiblogi

„Rahu-isik“

Kuidas saaks täiskasvanu olla rahulik ja toetada lapsi?

9. aprill 2020, Suurel Neljapäeval

 

Palju kasutatakse sõna – tugi-isik. Siis nüüd räägin „rahu-isikust“ kodus või ka õpetajana. „Rahu-isik“ koos väga olulise toe ja juhendamisega on parim isiklik „tugi-isik“ lapsele nii kodus kui ka kaugõppe ajal kooli poolt. Selleks peaksid ühes täiskasvanus ühinema:

1) rahulik suhtumine +

2) hooliv empaatia +

3) oskuslik õppimise, elukorralduse juhendamine lapse jaoks.

Kui täiskasvanu ei ole rahulik, mida see lapsele teeb?

Enamus lapsi ei tule enne täiskasvanuiga enda keeruliste pingete ja ärevusega üksi toime nii, et „aku oleks täis“ ja nad suudaksid keerulistes olukordades rahulikuks jääda ning töövõime säilitada. Kui mõni laps seda suudab, on ta erilise iseloomu ja enesejuhtimise oskusega. Kindlasti saaks ta tulevikus valida mõne erilise pingetaluvust nõudva ameti, kus seda tema isiksuseomadust vaja läheks.

Paljud lapsed aga lähevad pingesse ja närvi, sest täiskasvanu ärevus nakkab. Stress, ärevus ja pinge on väga nakkavad alati! Eriti nüüd kriisi ajal!

Kõige murettekitavam on see, et see pinge-nakkus levib kõigega – näoilmetega, kehakeelega, uste paugutamise, õdede- vendade omavaheliste tülide, täiskasvanute omavahelise sõnelemise või ükskõik kelle ärritunud tegevusega. Nakkab lihtsalt alateadlikult lapsele, nagu rõõmgi, kui lähedus on suur ja teine inimene tähtis. Rääkimata siis halbadest sõnadest, kriitikast ja negatiivsetest kommentaaridest, ebaõnnestunud tegevusega seotud reaktsioonidest, kommentaaridest e-koolis, pinges häälega ja ärritunud olekuga videoõppes. Selles mõttes on stress ja pinge PALJU nakkavam kui viirus, sest ta tuleb igalt poolt läbi ja muudab meid kõiki, kui keegi on närvis. Eriti siis, kui närvis on meile kallis inimene, lapse vanem või õpetaja.

Selline väljast lisaks kogetud sisepinge annab väga vähestele lastele motivatsiooni paremini tegutseda ja jõudu õppida. Niigi on nende enda sisemine rahu kadunud, sest õppida on palju ja ärevus õhus.

Need lapsed, kellega on tihti riieldud, nende peale karjutud, on kogenud palju kriitikat või palju saanud karistada, võivad HIRMU-st saada sisemise sunni midagi ära teha. Õppimisega enamasti toimib see siis sääraselt, et tehakse ülesanne ära, aga mõte pole kaasas ja meelde ei jää.

Teine tavaline reaktsioon on see, et pinge lihtsalt blokeerib emotsioonid ära ja kui ka algul suudetakse midagi õppida, siis veidi aja pärast loobutakse, hakatakse nutma või karjuma, laps jookseb minema või tõmbub lihtsalt endasse. Ta ei pea pingele vastu! Eriti siis, kui see pinge pole ühekordne.

Kui pinge on läinud väga suureks, peab see kuidagi väljuma, et saaks sisetunde normaalseks ja kuidagi edasi elada. Siis hakatakse just lähedaste peale karjuma, halvasti käituma, asju või õppevahendeid lõhkuma-loopima. Kindlasti on praegu kodusid, kus ka telefonid ja arvutid kannatavad – eriti murdeealiste käes, kelle pinge on väljunud kontrolli alt.

Kuidas siis saaks täiskasvanu jääda rahulikuks? Mida teha, kui närv ära viskab?

  1. Kui täiskasvanu – lapsevanem või õpetaja – pole suuteline oma sisemuses tegelikult rahu säilitama või saavutama, siis ta peaks kohe võtma ise aega, et minna lapse lähedalt ära ning rahuneda.

Kui ta seda ei tee, siis võib ta kogu õppimise selleks hetkeks lõpetada, sest selle jätkamine on tulutu. Ta peab nii või teisti hakkama tegelema hoopis teiste teemadega: hakkama looma rahulikku ja sobivat keskkonda, et õppimine saaks uuesti hakata. Kui täiskasvanu ei tee seda, siis on kogu edasine pingutus nii temale kui ka lapsele mõttetu – tulemusi pole, pähe ei hakka, mõte ei tööta ja õppimine muutub iga päevaga aina vastumeelsemaks. Igasugused sissesõidetud halva tunde rööpad ainult süvenevad ja pahad reaktsioonid suurenevad.

Olen oma lapsega matemaatikat õppides ise käinud aias vahepeal nutmas, sest koos nutmine ei aita ja teeb lapse olukorra veelgi hullemaks. Täiskasvanu peaks suutma olla tugevam – otsida ise tuge, et toetada oma last!

  1. Teine väga oluline asi on õppimise korraldus.

Kui tekib pinge, siis pole õppimine õigesti korraldatud – kas kodu või kooli poolt! Võtke aeg maha ja saage selgust – milles asi? Kas vale aeg või liiga segane õpiplaan ja halb juhendamine või raske õppematerjal või ülejõu palju õppida või halb ruum ning puuduvad vahendid või närvis õpetaja või rahu kaotanud kodused, et õppimine tekitab nii palju pingeid ja kestab hullumeelselt kaua.

Tehke analüüs ja andke tagasiside neile, kes vastutavad selle olukorra kujundamise eest! Võtke ise vastutus oma lapse rahu ja rõõmu eest! Et teie laps ja teie ise jääksite vaimselt terveks!

Ja siis, kui käite üksi väljas ennast tuulutamas – mõelge sügavalt järele: mis on teinud teie elu ja teid ennast selliseks, et pingekarikas on nii täis. Niisuguseks, rahu kaob kohe, kui sinna nii vähetähtis asi elus – lapse päevane õppimisports – viimase piisa lisab ja kogu teie rahu röövib. On palju stressijuhiseid, kuidas oma pinget maandada. Tehke seda kasvõi oma lapse pärast, kellel võib olla praegu väga raske!

Soovin teile rahulikke ja erilisi Ülestõusmispühi, et saate oma jõuvarusid taastada ja oma peres „rahu-isikuks“ kujuneda! 

Olge hoitud!

Comments are closed.